Meie mees Portugalis

Esmaspäeval otsustasin lõpetada täiusliku ilma ootamise ja lihtsalt minna juba mõnd aega mõttes olnud matkale Sintrast Cabo da Rocale ehk Euroopa mandriosa läänepoolseimasse punkti. Teekonnaks kasutasin lehelt walksintra.com leitud rada läbi Sintra mägede rahvuspargi, mis oli tõesti väga maaliline. Leidus nii männimetsa, kitsaid külateid, farme ja kloostreid kui muidugi avaraid vaateid Atlandile ning Pena paleele. Täidetud sai ka lootus noppida puu otsast eksootiline vili, seda siis tänu tee ääres kasvanud aprikoosipuule. Pimedus hingas kuklasse, seega pidin pärast 11 kilomeetrit Casas Novasest bussi peale hüppama ja katkestama. Bussisõit tagasi alla Sintrasse raske jalaga bussijuhiga oli ka omaette kogemus. Kokkuvõttes oli sooja ilmaga kaunis looduses matkamine tugev dopamiinilaks.  Jooksin lennujaama servast Bairro de Angolasse, mis peab ütlema, vastas nimele. Nagu olen korduvalt näinud varemgi, on justkui väga heades asukohtades palju räämas maju, mis paneb Eestit hindama, siin vist

Esmaspäev oli viimane vanematega turistimise päev, mille veetsime peamiselt Sintras, Lissabonist 40-minutilise sõidu kaugusel linnalähirongiga. Kuigi paleesid on Sintras palju keskendusime neist uhkeimale ehk Pena paleele, mille lasi ehitada kuningas Ferdinand II 19. sajandi keskel. Et palee asub 500 meetri kõrgusel merepinnast, tegime paarikilomeetrise matka mäe otsa ja seejärel seisime 40 minutit sabas, et paleesse sisse pääseda. Kuigi pilet müüakse kindlal ajal külastamiseks, on lõuna ajal rahvamassid päris suured ja väiksed koridorid rahvast paksult täis. Küll aga oli külastus informatiivne, palee kaunis ning pakkus muudki peale lihtsalt kulla ja karra vaatamise, eelkõige hunnituid vaateid suurele osale Lissabonist, ümbruskonna küladele ja Atlandi ookeanile. Paleed ümbritsev park on ka väga ilus ja täis lopsakat rohelust. Jalutuskäigul mäest alla saime nautida kaunist ajaloolist külakeskust. Sintras on veel Palácio Nacional de Sintra ja Castelo dos Mouros ning palju väiksemaid pale

N ädalat alustasin oma kuupiletit täie raha eest kasutades: sõitsin ühe päeva jooksul nelja bussiga, kolm korda metrooga ja korra paadiga, mis pani siinset piletisüsteemi veel kõrgemalt hindama. Valisin Tejo lõunakalda eeslinnadesse viivatest pikima liini Montijosse, mis oli muidu kena väikelinn, ainult et silma riivas suur hulk hüljatud maju, isegi otse linnasüdames. Ei soovi küll montijolasi solvata, aga kõige parem osa minu käigust oli tagasitee Lissaboni üle muljetavaldava Vasco da Gama silla, mida võiks nimetada Euroopa pikimaks seaduslikuks sillaks. Bussisõit lõppes Parque das Naçõesis, mis on endise tööstusrajooni asemele 1998. aasta maailmanäituseks ehitatud linnaosa pilvelõhkujate, kaubanduskeskuse, erinevate atraktsioonide ja tähtsa transpordisõlmega (Oriente jaam). Oli rõõm näha, et sellisest megaprojektist on suudetud midagi linnale püsivalt väärtuslikku teha, sest Lissaboni moodne nurk näis päris rahvarohke. Eestiga paralleele otsides võiks öelda, et tegemist on kõigega, m