Nädalat alustasin oma kuupiletit täie raha eest kasutades: sõitsin ühe päeva jooksul nelja bussiga, kolm korda metrooga ja korra paadiga, mis pani siinset piletisüsteemi veel kõrgemalt hindama. Valisin Tejo lõunakalda eeslinnadesse viivatest pikima liini Montijosse, mis oli muidu kena väikelinn, ainult et silma riivas suur hulk hüljatud maju, isegi otse linnasüdames. Ei soovi küll montijolasi solvata, aga kõige parem osa minu käigust oli tagasitee Lissaboni üle muljetavaldava Vasco da Gama silla, mida võiks nimetada Euroopa pikimaks seaduslikuks sillaks. Bussisõit lõppes Parque das Naçõesis, mis on endise tööstusrajooni asemele 1998. aasta maailmanäituseks ehitatud linnaosa pilvelõhkujate, kaubanduskeskuse, erinevate atraktsioonide ja tähtsa transpordisõlmega (Oriente jaam). Oli rõõm näha, et sellisest megaprojektist on suudetud midagi linnale püsivalt väärtuslikku teha, sest Lissaboni moodne nurk näis päris rahvarohke. Eestiga paralleele otsides võiks öelda, et tegemist on kõigega, mis Ülemiste City soovib olla.
Veel mõned sellel nädalal nähtud kohad: veel üks kena vaade uudse nurga alt Jardim do Torelis, rahulikum jalutuskäik Avenida da Liberdadet mööda, Saldanha ümbruskond, maailma vanim raamatupood Livraria Bertrand Chiados, mis on järjepidevalt tegutsenud aastast 1732. Lisaks käisin hilisema meelerahu huvides varakult suveniiripoes kruusikogu täiendamas. Pettumuse valmistas rahvusraamatukogu, kus turvamees mu fuajees rajalt maha võttis ja teatas, et lihtsurelikud tohivad vaid raamatupoodi ja näitusi külastada. Samuti jäid sel nädalal õppejõu haigestumise tõttu ära mõlemad loengud tsiiviillennunduse administreerimise aines. Oleks tore olnud sellest juba esmaspäeval kuulda ja mitte tund aega maja ees pöidlaid keerutada, aga kui loengusse minekuks on vaja kõigest sada meetrit üle parkimisplatsi kõndida, ei saa eriti pahane olla.
Kaugelt kõige parem osa nädalast oli aga nädalavahetus, mil vanemad külla tulid ja andsid võimaluse intensiivsemaks turistimiseks ja võimaluse piires linna tutvustamiseks. Reede õhtul oli täpselt parasjagu aega õhtusöögiks, laupäeva aga pühendasime kesklinna põhiliste vaatamisväärsuste läbi käimisele. Alustasime sõidust tramm nr 28ga Campo de Ouriquest (järjekordade vältimine õnnestus vaid osaliselt) ja jätkasime ronimisega Miradouro da Graçale. Edasi tulid Castelo do São Jorge, Miradouro da Santa Luzia, lõunasöök väikses Alfama põiktänavas, Sé ehk peamine katedraal (kuhu sattusime pühalikkust veelgi lisava Etoni koori proovi ajal), Museu do Fado, Praça do Comércio, Baixa ja Santa Justa lift, Resatauradoresi, Rossio ja Figueira väljakud, pits ginjinhat ning üksjagu aega nõudnud otsingud (aga tasus otsida), et leida koht, mis pakuks nii õhtusööki kui elavat fadot. Pühapäeva pühendasime Belémile, kus pidime kahjuks hilishommikuste saabujatena põhilistesse vaatamisväärsustesse ehk Belémi torni ja Jeronimose kloostrisse pääsemiseks 40 minutit järjekorras seisma. Kuigi ristikäik on väga ilusalt ehitud, ei ole seal peaaegu mingit infot, seega on täitsa mõeldav variant ka lihtsalt külastada ainult kloostri kirikut, kuhu on järjekord kõvasti väiksem ja sissepääs tasuta. Teel tornini on ka massiivne maadeavastajate ausammas (Padrão dos Descobrimentos) ja palju tagasihoidlikum mälestusmärk Belémist alanud esimesele lennule üle Lõuna-Atlandi. Proovisime veel ära kuulsa Pasteis de Belémi ehk originaalse pastel de nata ja seejärel tutvustasin oma naabruskonda ja kaunist parki. Tegusa nädalavahetuse lõpuks käisime veel Miradouro de São Pedro de Alcântaral ja sõime Bairro Altos õhtusöögiks mereande.
 |
| Parque das Nações |
 |
| Vaade Vasco da Gama sillale ja tornile |
 |
| Kuningas José I-ga |
 |
| Jeronimose klooster ja järjekord |
 |
| Kloostri ristikäik |
 |
| Kloostri kirik |
 |
| Maadeavastajate ausammas ehk näide sellest, kui palju raskem oli reisimine 600 aastat tagasi |
 |
| Belémi torn |
 |
| Pastel de Belém |
Kommentaarid
Postita kommentaar