Madeira oli tõeline paradiisisaar ja see reis minu jaoks Erasmuse kõrghetk ja väärt iga viimset eurot 480st, mis selle peale kulus. Eelkõige jäävad meelde vapustavalt ilusad maastikud, aga ka hea seltskond, täiuslik ilm, Fiat Panda ja korteri mugavused ja palju muud. Vahepealsed kaks Virumaa metsatukkades veedetud nädalat olid seega parajaks kontrastiks, aga tuli üle saada ning samas oli tegelikult hea meel koduigatsuse teket ennetada. Igatahes lendasin 26. mail tagasi Lissaboni Zürichi kaudu, kus tegin samuti paaritunnise jalutuskäigu. Nii Zürich kui Frankfurt olid oma saksa korrapära ja läbimõeldusega heaks vahelduseks Lissaboni kohatisele kaootilisusele ning külastaksin neid meeleldi pikemaltki.
Sisuliselt järgmised viis päeva midagi kuigi olulist ei teinudki, tuli vahepealset äraolekut tasa teha, unevõlg tagasi maksta ja õppida (või õigemini üritada õppida). Esimesel õhtul pärast naasmist sain taas kogeda, kui oluline on portugallaste jaoks jalgpall, sest Benfica oli just Portugali liiga võitnud, mis tähendas et õhtu otsa sõitis iga paari minuti järel mööda mõni signaalitav ja huilgavaid fänne täis Benfica värvides auto. Juunikuud alustasin sellega, et läksin ilma uut Navegante passi ostmata ja pangakaarti kaasa võtmata jooksma ja avastasin oma vea alles Encarnação jaamas, viga mida ma ei soovita korrata. Tee peal käisin vaatamas tablood lennujaama ääres, mis loendab raha, mille riik on kaotanud suutmatuse tõttu Lissabonile uut lennujaama ehitada. Summa oli lähenemas miljardile eurole ja suurenes ~37€ võrra sekundis. Nimelt on praegune lennujaam pika puuga kõige tihedama liiklusega ühe maandumisrajaga lennujaam Euroopas ja nõudlus lennufirmade poolt palju suurem, kui lennujaam suudab vastu võtta, mis tähendab kaotatud maksuraha ja kõrgemaid piletihindu, seega õpetlik näide. Pärastlõunal käisin toast välja saamiseks Oceanariumis, mis oli küllaltki kallis (22,5€) lõbu, aga sai näha igasugu mereelustikku ning kuigi pingviinid olid veidi passiivsed, siis saarmad ja lunnid olid päris ägedad, lisaks muidugi haid, raid ja muud kirevad kalad. Oli suurelt ette võetud ja korralikult tehtud, niiet vähemalt tundub, et piletiraha läheb asja ette.
Pühapäeva hommikul tegin pikemat sorti jooksu Cais do Sodrést Vasco da Gama sillani, mis andis võimaluse tutvuda sadamaäärsete rajoonidega ja Moscavide’iga ning siduda eelnevalt nähtud kohad paremini tervikuks kokku. Ponte de São João dos Portaisi alt leidsin ka seni suurima telklaagri mõnekümne telgiga, karm meeldetuletus Lissaboni elukallidusest ja eluasemeprobleemidest. Õhtul kasutasin veel üht tänu Erasmusele avanenud ägedat võimalust, nimelt käisin Campo Pequenos kuulamas Bob Dylani kontserti, mis oli täitsa väärt elamus, mida Eestis pole võimalik saada. Kontsert ise oli äge ja sain veel ühe asja oma “bucket-listist” maha tõmmata, ainult et 1890ndatel oli publik vist kõvasti lühem, sest minu jalad ei tahtnud kuidagi istmeritta ära mahtuda.
 |
| Ganymedes Zürichsee ääres |
 |
Aqueduto das Aguas Livres
|
 |
| Uue lennujaama ehitamata jätmise maksumust loendav tabloo |
 |
| Saarmas Oceanariumis |
 |
| Oceanariumi suur akvaarium |
 |
| Roosa taevas ja Vasco da Gama sild |
 |
| Viimased pidutsejad Cais das Pombasel kell 7.30 |
 |
| Uudne vaatenurk Vasco da Gama sillale |
 |
| Campo Pequeno peale vanameistri kontserti |
Kommentaarid
Postita kommentaar