12. nädal: 07.05-12.05

Pühapäeva pühendasime Funchaliga tutvumisele, sõitsime bussiga mööda üllatavalt järske teid üles mäkke, kus nägime Austria-Ungari viimase keisri Karl I hauda ja külastasime Monte Palace Tropical Gardenit. 12,5-eurone pilet tundus alguses veidi järsk, aga aiad olid tõesti imeilusad ja lopsakad. Kuna oli pühapäev, siis tobogganimehed olid puhkusel ja sõitsime tagasi alla Funchali kesklinna samuti bussiga, sest köisraudtee eest kooriti eriti palju. Kesklinna jõudes avastasime, et meil vedas ja olime sattunud Madeirale lillefestivali ajal ja parajasti toimus tantsu ja puhkpillimuusika saatel klassikaliste autode paraad. Pärast seda einestasime lähedalasuvas restoranis, kus sai proovitud kala nimega espada ja ponchat, mis on Madeira traditsiooniline aguardente-kokteil. Jalutasime veel veidi Funchali peal ja käisime korteri kõrval asuval rannal ujumas, hiljem kokkasime õhtusöögi ja nautisime vaadet oma rõdult Madeira veiniga.

Et väljaspool Funchali on ühistransport sisuliselt olematu ja enamik vaatamisväärset saare pealinnast kaugemal, tuli meil edasi reisida rendiautoga. Rentisime auto Airbnb omaniku soovituse peale lehelt ninerentacarmadeira.com ja saime mõistliku hinna eest (55€/päev ja üks 40-eurone tankimine) oranži Fiat Panda, mina poleks saanud rohkem rahul olla. Esmaspäevaga sõitsime läbi saare lääneosa. Esmalt tõusime Paul da Serra platoole, mis võttis omajagu aega, sest tee peal avanevad vaated olid lihtsalt vapustavad ja tegime järjest peatusi vaateplatvormidel, et rahulikult rahulikult suu ammuli vaateid nautida. Esimese pikema peatuse tegime Fanalis, et vaadata laurissilva ehk loorberipuude salu. Ilusa kevadilma tõttu ei saanud me nii udust kogemust, kui lootsime, ehkki mõned pilved sõudsid mäest üles küll. 1500 meetrit merepinnast andis mõni kraad ideaalsest madalama temperatuuriga tunda, millega oleksin võinud rohkem arvestada. Jätkasime peatusega Seixalis steigivõileiva söömiseks ja sõitsime mööda rannikumaanteed muljetavaldava 300-meetrise kalju otsas asuva Ponta do Pargo majaka kaudu tagasi korterisse õhtust sööma. Loojangul üritasime ka ujuda, ent seekord olid lained suuremad ja kippusid jalust lööma.

Teisipäeval oli järg saare idapoole käes. Külastasime harjumuspärasest palju väiksemat Cristo Reid, vaatasime lennuraja sammaste alla ning matkasime saare idatipus Ponta de São Lourençol, mis pakkus senisest hoopis teistsugust maastikku. Ainus miinus oli tugev tuul, mis puhus liiva näkku (ja nagu hiljem teada saime, tekitas lennuliikluses paraja kaose). Pärast paaritunnist matkamist käisime Miradouro da Vigial ja Santanas traditsioonilisi kolmnurkseid maju vaatamas. Sealsamas sõime ka õhtusöögiks šašlõkki ja kohalikku banaaniõlut, mis oli täitsa aus kraam.

Kolmapäevane põhipingutus oli juba Madeiral käinud kaaserasmuslaste soovitusel matk päiksetõusu vaatamine Pico do Arieirol ja 8-tunnine matk saare kõrgeimale tipule Pico Ruivole ja tagasi, mis võttis keele vestile, aga avanevad vaated ja kogetud loodus olid valatud higi väärt. Üks härra tänas mind mööda laskmise eest minu suureks üllatuseks eesti keeles, mis oli kindlasti kõige toredam kolmest korrast Portugalis veedetud aja jooksul, kui juhtusin eesti keelt kuulma. Õhtupooliku veetsime peamiselt rannas või oma rõdul kurnatud jalgu puhates.

Neljapäeva hommikul käisime sõitmas tobogganiga (Carreiros do Monte), mis on küll natuke turistilõks, aga siiski lõbus ja unikaalne tegevus. Pärast seda tagastasime oma rendiauto, sõitsime taksoga lennujaama. Põhiline sündmus oli go-around Lissabonis, seega sain jälle uue kogemuse ja tasuta linnatuuri. Ühikas sain veeta napilt 8 tundi, enne kui oli aeg jälle lennujaama Boltida. Oma ümberistumisel Frankfurdis kasutasin võimalust paar tundi linna peal jalutada ja suuri uhkeid lennukeid vaadata ja jõudsin tööpäeva lõpuks kümnega üheteistkümnest imporditud veinipudelist kodumaa pinnale.