7. nädal: 03.04-09.04

Esmaspäeval otsustasin lõpetada täiusliku ilma ootamise ja lihtsalt minna juba mõnd aega mõttes olnud matkale Sintrast Cabo da Rocale ehk Euroopa mandriosa läänepoolseimasse punkti. Teekonnaks kasutasin lehelt walksintra.com leitud rada läbi Sintra mägede rahvuspargi, mis oli tõesti väga maaliline. Leidus nii männimetsa, kitsaid külateid, farme ja kloostreid kui muidugi avaraid vaateid Atlandile ning Pena paleele. Täidetud sai ka lootus noppida puu otsast eksootiline vili, seda siis tänu tee ääres kasvanud aprikoosipuule. Pimedus hingas kuklasse, seega pidin pärast 11 kilomeetrit Casas Novasest bussi peale hüppama ja katkestama. Bussisõit tagasi alla Sintrasse raske jalaga bussijuhiga oli ka omaette kogemus. Kokkuvõttes oli sooja ilmaga kaunis looduses matkamine tugev dopamiinilaks.

Jooksin lennujaama servast Bairro de Angolasse, mis peab ütlema, vastas nimele. Nagu olen korduvalt näinud varemgi, on justkui väga heades asukohtades palju räämas maju, mis paneb Eestit hindama, siin vist kumab läbi Lääne-Euroopa vaeseima riigi taust. Samas võib-olla on see lihtsalt minu kiiks, aga olen taas kogenud, et sellise ilusa suveilmaga ei ole olemas koledaid kohti. Nii nagu südasuvel päikse ja ritsikatega on Eestis “oma võlu” ka hüljatud kolhoosilautadel ja kruusateedel, on ka siinsetel kolemajadel midagi sarnast, mis muudab nad palju vähem häirivaks vahemerelise kliima valguses nähtuna. Igatahes, kui olin jooksust puhanud, läksin Miradouro Senhora do Montele loojangukuma vaatama ja pärast jalutasin läbi Graca Santa Apoloniasse.

Suurel reedel sõitsin Fertagusi kahekordse rongiga Tejo lõunakaldale ning pärast sõitu Almada trammiga ja väikest jalutuskäiku jõudsin Porto Brandãosse. Vaade Belémile üle Tejo oli kena, aga külas endas peale paari restorani ei tundunud eriti elu olevat ja mööda rannikut tulid mõlemal pool kohe vastu Galpi naftahoidlad (vms). Kõige intrigeerivam oli vastaskünkal asuv mahajäetud hullumaja, aga sinna saamiseks oleks tulnud üle aia ronida. Kahjuks oli külas jälle palju näiteid lagunemisest/decay’st, mida sain pärast loojangu vaatamist praamini jäänud tunni aja jooksul üksjagu näha.

Laupäeval viisin lõpuni Cabo da Rocal käigu, taaskord väga kaunis koht roheliselt lainetavate rannakaljudega ja vaatega Atlandile 140 meetri kõrguselt. Kahjuks ei olnud loodetud päikseloojangut eriti näha, päike kadus hägusse umbes 10 minutit varem, kuna peopesad muutusid neemel olles niiskeks ja kleepuvaks, siis pakun et tegemist oli Atlandi pritsmetega. Kuna viimased kaks graafiku järgi lubatud bussi ei ilmunud välja ja jätsid mind koos hulga turistidega pika ninaga. Koos minuga jäid viimastena peatusesse Yeasir Bangladeshist oma kahe lapsega, kes väga lahkesti tegi ettepaneku koopereeruda Bolti osas, seega sõitsime üheskoos Cascaisi ja ka sealt ühiselt edasi. Kui ta kuulis, et tulen Eestist, küsis ta kohe “University of Tartu?” (tal oli seal töötav Facebooki sõber), niiet sain järjekordse kinnituse maailma väiksusest, inimeste abivalmidusest ja uue tuttava.