Meie mees Portugalis

See nädal möödus üle pika aja eestikeelset seltsielu elades, suur tänu selle eest perekond K-le. Esmaspäeva lõunal trehvasime botaanikaaias, et jalutada ja istuda Príncipe Realis. Teisipäeval saime sõita trammiga nr 28 Prazeresi kalmistult Luis Camõesi platsini (kaugemale ei saanud, tundus et trammindusega oli mingi jama nagu eilegi). Sealt kõndisime alla Cais do Sodréni ja sõitsime praamiga Cacilhasesse, kõndisime mööda kaipealset Jardim do Rioni, kus tiksusime umbes poolteist tundi ja siis tagasi. Tegime õhtusöögi sadama lähedal Solar Beirão restoranis, sõin päris hea bacalhau a lagareiro (ahjukartulite ja oliiviõli ning küüslauguga). 125€ eest sõime viiekesi korraliku pidusöögi kahe kannu valge sangriaga, niiet väga aus diil. Pärast praamisõitu tagasi tiksusime veel viimaste ühissõidukiteni Bairro Altos. Samalaadne mõte oli olnud paaril kaaserasmuslasel ehk esimest korda (kolmest) märkasin linna peal tuttavat nägu, seega see on siiski võimalik ka suurlinnas.  Kolmapäev läks suures o

  Esimest korda sai murtud 30 kraadi barjäär (ühe kraadiga). Mõtlesin et nüüd on esimene kord kui ei näe ühtegi ülerõivastes portugallast aga võta näpust, Avenida Álvares Cabralil käis minuga samas tempos ülesmäge paksu villase kampsuni ja seljakotiga mees. Jalutasin veidi Estrela aias, mis oli kompaktne, aga kaunis ning vaatasin üle Estrela barokse basiilika, seni vist Lissabonis nähtutest suurim. Siis oli aeg minna ja teha Administração da Aviação Civil eksam, mis (vähemalt meile välismaalastele) koosnes kaheksast õige-vale küsimusest (millega eksimise korral lasi õppejõud vastuse ära muuta) ja lühikesest arvamuse avaldamisest lennundusuudise kohta. Väga meeldivalt lihtne. Pärast sõitsin Avenida da Liberdadele, et Rua do Salitre kaudu vaadata üle Cinemateca Portuguesa, kus toimus parajasti Eesti filmide programm (kahjuks mitte midagi liiga huvitavat). Lõpeatasin Jardim do Príncipe Reali Esplanade kohvikus, kus sõin pistaatsiajäätist ja libistasin tänavakitarristi esinemise kõrvale po

Esmaspäev kulus ostude tegemisele (näiteks jalanõud on siin Eestist märgatavalt odavamad). Teisipäeval tegin kiire käigu Setúbali, kus jalutasin linna serva ja üles São Felipe kindluseni, kust avanes väga ilus vaade pingul lehviva Portugali lipu taustal Sado estuaarile. Kindlus oli ka päris uhke, pärit Hispaania võimu ajast ehk 1580. aastatest. Sellest on tingitud ka ilus linnavaade, sest hispaanlased paigutasid kindluse nii, et lisaks laevadele saaks tulistada ka linna pihta, kui elanikel peaksid ülestõusumõtted pähe tulema. Jalutasin tagasi läbi vanalinna, mis oli tõeliselt kaunis ja vaikne rägastik jalakäijate tänavaid ja platse ning sattusin ka kohaliku vanahärra Luisiga, kellega pidasime lühikese, ent südantsoojendava vestluse, enne kui pidin rongile minema. Õhtul käisin veel Colombo ostukeskuses, aga kui tahtsin suuna ühikale võtta, selgus et ei saa, sest äsja lõppenud mängult oli staadionitäis löödud Benfica fänne välja valgunud, mistõttu metroo oli liiga täis ja politsei karjat