8. nädal: 10.04-16.04

Esmaspäev kulus ostude tegemisele (näiteks jalanõud on siin Eestist märgatavalt odavamad). Teisipäeval tegin kiire käigu Setúbali, kus jalutasin linna serva ja üles São Felipe kindluseni, kust avanes väga ilus vaade pingul lehviva Portugali lipu taustal Sado estuaarile. Kindlus oli ka päris uhke, pärit Hispaania võimu ajast ehk 1580. aastatest. Sellest on tingitud ka ilus linnavaade, sest hispaanlased paigutasid kindluse nii, et lisaks laevadele saaks tulistada ka linna pihta, kui elanikel peaksid ülestõusumõtted pähe tulema. Jalutasin tagasi läbi vanalinna, mis oli tõeliselt kaunis ja vaikne rägastik jalakäijate tänavaid ja platse ning sattusin ka kohaliku vanahärra Luisiga, kellega pidasime lühikese, ent südantsoojendava vestluse, enne kui pidin rongile minema. Õhtul käisin veel Colombo ostukeskuses, aga kui tahtsin suuna ühikale võtta, selgus et ei saa, sest äsja lõppenud mängult oli staadionitäis löödud Benfica fänne välja valgunud, mistõttu metroo oli liiga täis ja politsei karjatas rahvamassi. Pool tundi ja kuni 65 000 jalgpallifänni hiljem õnnestus minu teine katse paremini ja sain jälle kogemuse võrra rikkamaks.

Kolmapäeval tegin jooksuringi Lumiari golfiraja juurde, see on vist esimene koht, kust olen leidnud nii-öelda valgeid karpe ehk sellel sajandil ehitatud eramaju. Veel käisin linnas Rossio jaama tagust piirkonda vaatamas ja São Roque kirikus, baroksele katoliku kirikule kohaselt väga uhke ja kuldne. Neljapäeval mõtlesin külastada Palácio do Rei do Lixot, mis oli teel Setúbali rongiaknast mu tähelepanu köitnud, seega sõitsin Coinasse, aga uhke varemetes paleeni ei õnnestunudki pääseda, tuleb välja et hiljuti on kõik ligipääsud blokeeritud (vähemalt suurt ringi tegemata ei õnnestunud teeotsa leida). Ühtlasi olin tükk aega jalutanud tiheda liiklusega teede olematutel pervedel, niiet hüppasin bussile Barreirosse, kus vaatasin natuke ringi. Et midagi eriti huvitavat peale uudse nurgaga vaate Lissabonile ei leidnud, siis tegin 20-minutilise praamisõidu tagasi üle jõe. Reedel oli Navegação Aérea aines test, mis tänu avatud materjalidele oli väga meeldivalt lihtne. Murettekitavamal noodil sain kätte personalijuhtimise iseseisva ülesande, milleks on kuni 12 lk raport ja esitlus Sonae (üks suurimaid firmasid Portugalis, tegeleb supermarketite, telekomi ja kinodega) HR-poliitikast.

Nädala kõrghetk aga oli laupäevane reis Évorasse, Lissabonist pooleteisetunnise rongisõidu kaugusel idas. Sõit oli enamasti vaikne ja sujuv (kuigi rong võib pisut retro välja näha), istmed eeskujulikud, jalaruumi palju ja edasi-tagasi piletite eest 2. klassis maksin 19€. Linnasüdamesse kohale jõudes alustasin Jardim Públicost, kus on Manuel I palee, edasi tuli Capela dos Ossos (luude kabel), linna põhiline tõmbenumber. Frantsiskaani kloostri kabeli seintesse on kunstipäraselt arranžeeritud üle 5000 inimese luud, peamiselt 16. sajandist, mis surnuaias liiga palju ruumi võtsid. Järgmisena külastasin katedraali, mille katuselt avaneb uhke panoraam ning vaatasin kohe selle kõrval paiknevat keiser Augustuse templit (või õigemini 14 säilinud sammast). Edasi jalutasin piki Aqueduto da Água de Pratat linnaservas, käisin linnamuuseumis, proovisin õllesangriat ja oligi aeg tagasi rongile minna. Évora on väga ilus väikelinn ning tunnen, et reis läks igati asja ette. 7,5 tunni jooksul sain enam-vähem kõik põhilise üle vaadatud, kuigi kunagi tudengi omast suurema eelarvega tuleks hea meelega tagasi mööda Alentejo veinimõisaid tuuritama.