10. nädal: 24.04-30.04

See nädal möödus üle pika aja eestikeelset seltsielu elades, suur tänu selle eest perekond K-le. Esmaspäeva lõunal trehvasime botaanikaaias, et jalutada ja istuda Príncipe Realis. Teisipäeval saime sõita trammiga nr 28 Prazeresi kalmistult Luis Camõesi platsini (kaugemale ei saanud, tundus et trammindusega oli mingi jama nagu eilegi). Sealt kõndisime alla Cais do Sodréni ja sõitsime praamiga Cacilhasesse, kõndisime mööda kaipealset Jardim do Rioni, kus tiksusime umbes poolteist tundi ja siis tagasi. Tegime õhtusöögi sadama lähedal Solar Beirão restoranis, sõin päris hea bacalhau a lagareiro (ahjukartulite ja oliiviõli ning küüslauguga). 125€ eest sõime viiekesi korraliku pidusöögi kahe kannu valge sangriaga, niiet väga aus diil. Pärast praamisõitu tagasi tiksusime veel viimaste ühissõidukiteni Bairro Altos. Samalaadne mõte oli olnud paaril kaaserasmuslasel ehk esimest korda (kolmest) märkasin linna peal tuttavat nägu, seega see on siiski võimalik ka suurlinnas.

Kolmapäev läks suures osas reisiplaneerimise ja muude taoliste tegevuste alla, enne kui oli õhtu ja aeg minna perekond K Lissabonis elava poole korterisse meeldivale istumisele. Aeg lendas ja järsku oli kell kolm. Õnneks on Lissabonis Bolt üllatavalt soodsa hinnaga.

Reede õhtul võtsime ühiselt suuna kontserdile Marvilas, Fábrica Braço de Pratas, mida võiks vist nimetada kohalikuks Genialistide klubiks, loomeinimesed on vanasse relvatehasesse pannud püsti aia, baari ja mitmed saalid kontsertide ja muude ürituste korraldamiseks. Tee peal avastasin rõõmuga, et Lidlist müüb oma koopiaid üle kahe korra odavamalt populaarsetest šokobatoonidest, mis siin on mingil põhjusel ebaproportsionaalselt kallid. Kõigepealt (25 minutilise viibimise järel) esines Júlio Resende Trio päris hea tunnikese jazziga (klaver, kontrabass ja trummid), fadista Ana Margarida esinemine lükati üks hetk 23-lt keskööks ja algas veerand tundi pärast seda, aga oli väga kaunis, võimas vokaal, osavad ja väga ühel sagedusel kitarristid, autentne kurblik fado. Koos vahepausiga kestis esinemine ligemale kaks tundi. Mõlemaid esinejaid võib seal üsna sageli näha, seega minu poolt soe soovitus. Kuna öö oli nii sume, et kuube polnudki vaja ja rahulik (isegi Bela Vista oli tühjade tänavatega talutav) siis jalutasingi ühikasse välja.

Uni, jooks jm viivitus kuni poole seitsme ajal võtsin suuna perekond K võetud hotellile viimaseks istumiseks. Et kollane liin on nädalavahetusel tervenisti suletud ja lisaks toimus mingi jooksuvõistlus ümbruskonna tänavatel, oli liiklus täielik bardakk. Kuidagi väga kergelt suletakse siin metroo ja öeldakse liiklejatele “palju õnne, bussid käivad” (väidetavalt tihendatud graafikuga). Marquês de Pombalini sõit võttis igatahes 15 asemel 40 min aega. Sain teada et ka Cascaisi liinil on mingid tööd, mille jaoks on vaja rongidel varem lõpetada ja hiljem alustada ning vahel käigust ära jääda ja varsti algab kaks kuud kestev remont Campo Grandes metrooliinide ümberkorraldamiseks, niiet üksjagu peavalu on ees ootamas. Nautisime vaadet hotelli katuselt, kana churrasqueirast, salatit ja veiniga, kuigi hilisõhtul kolisime ka pealiskihist läbi tuleva jaheda tuule tõttu tuppa, üle mõne aja esimene eestilik ilm.

Pühapäeval võtsin ette Museu de Lisboa külastuse. Põhiekspositsiooni sain kenasti nähtud, uhkeim eksponaat oli 1755. aasta maavärina eelse linna makett. Küll aga jäi nägemata viimast päeva üleval olev ajutine näitus eluasemepoliitikast, sest selgus, et see asub eraldi hoones, mille ukse taha jõudsin natuke pärast viimast sissepääsu, aga eks loll pea olegi ihu nuhtlus. Et ilm oli päris kena siis sõitsin Edward VII parki Lidli pastel de bacalhaud proovima, ja käisin teel läbi täitsa arvestatava mošee juurest. Pargi ülemisse otsa oli välja pandud maailma suurim Portugali lipp, mis tegi niigi ilusa vaate veel ilusamaks ja andis põhjuse harida end lipu sümbolismi kohta. Samuti sain lõpuks teada, miks Entrecampose jaamast põhjas on terve kvartal tühermaad ja millised on probleemid Lissaboni (Humberto Delgado) lennujaamaga ja uue ehitamisega.