1. nädal: 20.02-26.02

Erasmusele minek on mul juba pikalt kavas olnud. Hüpe mugavustsoonist välja, teises riigis elamine ja sealse kultuuri tundma õppimine, keeleoskuse lihvimine, reisimine soojal maal ja see kõik Euroopa maksumaksja raha eest - mida veel tahta? Minu õppekava ja elukorraldusega sobis 2022/23 õppeaasta kevadsemester ka üsna hästi ja saatuse tahtel sai õpiräne sihtkohaks Lissabon. 2023. aasta alguseks oli õnnestunud ära korraldada majutus, õppeained ja üheotsapilet Tallinn-Zürich-Lissabon. Ausalt öeldes sellega struktureeritum/korralikum eeltöö piirduski.

20. veebruaril õhtupoolikul saabusin Lissaboni, maine vara ühes spordikotis ja seljakotis kaasas. Ülikoolilinnakusse jõudes põrkasin väravas kohe keelebarjääri otsa, ent see on jäänud ka seni ainsaks korraks, kus inglise keelest mingit kasu pole olnud. Siinne koordinaator võttis mu õnneks varsti kenasti vastu ja näitas ühikatoa kätte.

Ühikas ehk RECALL Residência Estudantil. Kuigi olin arvestanud ühe voodiga kaheses toas, selgus, et ühikahuvilisi oli piisavalt vähe, et saan kogu toa endale. 5 kuu eest (15.02-15.07, mis on ekamisessiooni ametlik lõpp) maksin 1463€. Tuba on lihtne, aga igati korralik - voodi, laud ja tool, riidekapp, külmkapp ja õhksoojuspump. Köök ja vannitoad on 8 toa peale ühised. Kui millegi üle üldse nuriseda, siis köögi, kus seadmed pole eriti korralikud ja kuhu kipub pidevalt tekkima laga (ühikas siiski). Kommunaalid ja internet on kõik hinna sees, samuti toa koristus kord nädalas ja ühisalade koristus tööpäeviti, seega sissekolimine ja elu on meeldivalt murevabad. Veidrusena leidsin ukselt nimesildi, kuhu oli kusagilt leitud valge-sini-must Eesti lipp.

Kolmapäeval (22.02) oli Welcome Day vahetusüliõpilastele, kus täitsime natuke pabereid, saime tervituseks pisut ISECi nänni ja mängisime tutvumismänge. Kokku on meid 20, päritolumaad on Hispaania, Saksamaa, Türgi, Poola, ja Ungari. Neljapäeval saime kohtuda ka õppejõududega, enda viiest õppejõust nägin ainult ühte, seega kujunes see rohkem võimaluseks niisama lobiseda.

Navegante metropolitano ehk Lissaboni ja lähivaldade ühine kuupilet oli esimese nädala põhivaenlane. Nimelt väljastab ülikool paberi, mille alusel saab alla 23-aastane tudeng sõita 40 euro asemel 30 euro eest. Kolmapäeval antud blanketil oli tekkinud näpuviga sünnikuupäevas, seega sain neljapäeval alles õige blanketi. Sellega tuleb minna ühte paarist metroojaamast kus on võimalik Navegante kaarti taotleda, õnneks on sobiv Campo Grande metroojaam umbes kilomeetri kaugusel. Jaamas saab täita portugali keelse blanketi (ehk ei tohi pastakat maha unustada), teha viie euro eest dokumendifoto ja maksta veel kuus eurot, et kaardile järgmisel tööpäeval järgi tulla. Muidugi saab kõige selle jaoks üksjagu sabatada ja lõpuks vaadata kuidas foto liimipulgaga blanketile liimitakse, kokkuvõttes Eestiga võrreldes äärmiselt bürokraatlik kogemus. Lisaks tuleb arvestada ka sellega, et kuupilet on pilet üheks kalendrikuuks, mitte järgmiseks 30 päevaks. Kuna üksikpilet maksab 1,65€, siis tasub siiski see kadalipp korra läbi teha, et ülejäänud aja muretult Lissabonis ja veel 17 lähemas vallas ringi sõita.

Nädalavahetusel tähistasin teleprogrammi vahendusel vabariigi aastapäeva, mida oli pisut kummaline teha pärast äsja lühikeste pükste väel kenas rohelises pargis jooksmas käimist. Asukoha tõenäoliselt suurim pluss ehk Parque Quinta das Conchas e dos Lilases asub ülikoolilinnakust üle tee ja on eeskujulik roheala. Nagu ühel õhtul jõeni jalutades oma taldadega kogesin, on kesklinna üksjagu maad, aga õnneks on metroojaam umbes 500 meetri kaugusel ning samas kandis on ka poode (ning lennujaam on lähedal), seega üldiselt väga sümpaatne naabruskond elamiseks. Esimese nädala lõpust veel nii palju, et tegime eramuslastega esimese istumise Eramus Corneril ning pühapäeval käisin Eramus Life Lisboa (ELL) korraldatud reisil maalilisse keskaegsesse linnakesse nimega Óbidos (lisaks külastasime ka Atlandi rannikut ja Buddha Eden Gardenit).