4. nädal: 13.03-19.03

Sel nädalal sai veidi rohkem haridusliku küljega tegeleda, nimelt tuli Administração da Aviação Civil aines teha reedeks esitlus, milles tutvustame üht GPIAAFi (Gabinete de Prevenção e Investigação de Acidentes com Aeronaves e de Acidentes Ferroviários ehk amet, mis tegeleb Portugalis lennuõnnetuste uurimisega) intsidendiraportit ja anname sellele oma hinnnagu. Kuigi õppejõud oli väga toetavalt poliitkorrektne, sai selgeks, et Türgis ei ole esitluste tegemine õppemeetodina vist nii au sees kui meil.

Teisipäeval jalutasin läbi Monsanto parkmetsa (Parque Florestal de Monsanto), mis on tohutu suur roheala Lissaboni kesklinnast läänes. Parkmetsa loodus on iseneesest väga kena, peamiselt madalad, laia võraga männid ja vahepeal peaaegu taimestiku alla mattunud mälestused ala kasutamisest karjäärina. Veel oli näha üsna tühja lõbustusparki, restorani, sõjaväelinnakut ja teletorni, paljud välirajatised olid aga rohtu kasvamas, kuidagi unarusse jäetud ilmega. Põhilised külastamist väärt kohad olid Panoramico de Monsanto ehk hüljatud restoranihoone, millest avanevad vägevad vaated enamikule linnast 200 meetri kõrguselt, Tejo jõele ja lõpplähenemisel olevatele lennukitele ning Keil do Amarali amfiteater vaadetega lõunasse 25. aprilli sillale. Veel õnnestus mul ekselda agronoomiainstituudi linnakus, näha päikseloojangut Montes Claroselt ning Alto da Ajuda naabruskonda.

Kõige meeldejäävam oli aga laupäevane väljasõit Nazaré kalurikülasse Lissabonist umbes 120 kilomeetrit põhjas ehk natuke vähem kui kaks tundi Rede Expressose bussiga. “Kaluriküla” on õite tinglik nimetus, sest turism on asendanud kalapüügi ja elanikke on pea 15 000, aga koht on sellegipoolest maaliline. Põhiline tõmbenumber nii surfaritele kui turistidele on suured lained, tänu veealusele kanjonile olid lained ka rahuliku kevadilmaga nelja meetri kõrgused. Kuigi ilm oli vahelduva pilvisusega, sain kevadpäikeselt õppetunniks päiksekreemi kasutamise kohta esimese päevitusrandi. Sain söödud ka oma esimese bacalhau (tursa) ja joodud esimese vinho verde - parem hilja kui mitte kunagi.

Nädala sisse mahtusid veel kaks hängimist ühikakaaslastega elutoas ja üks linna peal, jalutuskäik läbi Principe Reali naabruskonna, Galveiase palees asuva linnaraamatukogu külastus (küll palju uhkem, kui TÜ raamatukogu, ent seal vähemalt on võimalik leida laudade taga vabu kohti), rahvuskangelaste matmispaik Panteão Nacional ning ilusas art déco stiilis Terreiro do Paço praamiterminalis asuv Tejo jõe suudmeala tutvustav näitus.