Meie mees Portugalis

  Edasi jäi üle lihtsalt nautida Portugali ja suve. 19. juunil tegime poolakaga veel ühe surfamiskatse ja järgmisel päeval tegime kogu ühikagängiga viimase suure õhtu linna peal, sest esimesed meist pidid juba jaanipäeva paiku ära lendama.  21.-23. juuni veetsin ülikoolilinnas Coimbras, paaritunnise rongisõidu kaugusel. Teel sinna sain sõita kiirrongiga, mis oli väga äge kogemus, kahjuks ei ole Portugali raudteede seisukord piisavalt hea, et rong oleks saanud rohkem kui väikse lõigu 220 km/h sõita. Ööbimiseks kasutasin Pousada da Juventude’i, väga mõistliku hinnaga noortehosteli. Coimbras veetsin kaks ja pool päev, kuigi oleks võinud rohkemgi, sest linn puges kiiresti südamesse, võimalik ka et tänu rohketele paralleelidele Tartuga. Coimbra oli meeldivalt kompaktne, tänu Portugali vanimale ja parimale ülikoolile igati tudengihõnguline, maalilise (ja vahelduseks normaalses suuruses) jõe kaldal, mis andis võimaluse ujuda magedas ja soojas vees, piisava hulga vaatamisväärsuste ja rohke kul

  Nende nädalate põhilised tegevused olid õpingutega ühele poole saamine ja Lissaboni kaitsepühakute puhul peetavad peod ehk Festas de Lisboa/Santos Populares. 5. juunil oli Administration of Civil Aviation aines test, mis koosnes vaid 14 valikvastustega küsimusest, tegin detailides paar viga, aga õppejõud lubas need lahkesti ära parandada , seega selle ainega läks väga lihtsalt. Järgmisel päeval esitlesin oma raportit Human Resources Managementi õppejõule, mis läks igati edukalt ja sain vabaks juba üle nädala pea kohal ähvardanud prokrastineerimise kirvest. Reedel, 9. juunil oli järjekord Air Navigationi käes, kus oli samuti väga tudengisõbralik test tänu avatud materjalidele, seega sain kõik oma vastused üle kontrollida. Ainuke kriitika on vist see, et sain terve semestri teise poole slaidid kätte alles nädal enne testi, mis oleks suletud materjalidega testi puhul õppimise küllaltki raskeks teinud. Proovisin käia ka Administration of Civil Aviationi hüvastijätuloengus, aga et õppejõu

  Madeira oli tõeline paradiisisaar ja see reis minu jaoks Erasmuse kõrghetk ja väärt iga viimset eurot 480st, mis selle peale kulus. Eelkõige jäävad meelde vapustavalt ilusad maastikud, aga ka hea seltskond, täiuslik ilm, Fiat Panda ja korteri mugavused ja palju muud. Vahepealsed kaks Virumaa metsatukkades veedetud nädalat olid seega parajaks kontrastiks, aga tuli üle saada ning samas oli tegelikult hea meel koduigatsuse teket ennetada. Igatahes lendasin 26. mail tagasi Lissaboni Zürichi kaudu, kus tegin samuti paaritunnise jalutuskäigu. Nii Zürich kui Frankfurt olid oma saksa korrapära ja läbimõeldusega heaks vahelduseks Lissaboni kohatisele kaootilisusele ning külastaksin neid meeleldi pikemaltki.  Sisuliselt järgmised viis päeva midagi kuigi olulist ei teinudki, tuli vahepealset äraolekut tasa teha, unevõlg tagasi maksta ja õppida (või õigemini üritada õppida). Esimesel õhtul pärast naasmist sain taas kogeda, kui oluline on portugallaste jaoks jalgpall, sest Benfica oli just Portug

  Pühapäeva pühendasime Funchaliga tutvumisele, sõitsime bussiga mööda üllatavalt järske teid üles mäkke, kus nägime Austria-Ungari viimase keisri Karl I hauda ja külastasime Monte Palace Tropical Gardenit. 12,5-eurone pilet tundus alguses veidi järsk, aga aiad olid tõesti imeilusad ja lopsakad. Kuna oli pühapäev, siis toboggani mehed olid puhkusel ja sõitsime tagasi alla Funchali kesklinna samuti bussiga, sest köisraudtee eest kooriti eriti palju. Kesklinna jõudes avastasime, et meil vedas ja olime sattunud Madeirale lillefestivali ajal ja parajasti toimus tantsu ja puhkpillimuusika saatel klassikaliste autode paraad. Pärast seda einestasime lähedalasuvas restoranis, kus sai proovitud kala nimega espada ja poncha t, mis on Madeira traditsiooniline aguardente -kokteil. Jalutasime veel veidi Funchali peal ja käisime korteri kõrval asuval rannal ujumas, hiljem kokkasime õhtusöögi ja nautisime vaadet oma rõdult Madeira veiniga.  Et väljaspool Funchali on ühistransport sisuliselt olematu